uus bestseller: minu haiguslugu ehk hanna kasvas jälle suuremaks
mulle pole kunagi arsti juures meeldinud käia. kooliarst oli peast veidikene soe ja prognoosis meil pidevalt peaajuvähki ja kopsupõletikku, teda abistav õde aga tahtis kõiki muudkui emmata. mind saadeti pidevalt silmaarstile. ka siis, kui mul juba prillid olid. ühesõnaga: nulliring. arsti juurde läksin siis, kui kehalisest kasvatusest kangesti ära tahtsin saada. väljaspool kooli ma meditsiiniga kokku ei puutunud, sest mind kummitas mälestus sellest, kuidas kuueaastasena keskkõrvapõletikuga vastuvõtule minnes keegi kõrvalkabinetis rääkis, et see tüdruk tuleks nööridega voodi külge kinni siduda, et teda korralikult uurida. ilmselt kujutasin ma selle vestluse endale ette, aga sellegipoolest olid/on haiglad mulle äärmiselt ebameeldivad kohad. samuti ei usu ma tablettidesse ja muudesse ravumitesse, kui nad just looduslikud ei ole. palderjan on okei, peavalurohi enam mitte. mulle ei mahu pähe, miks peaks keegi mingisuguseid keemiapomme endale külmetushaigusega sisse söötma, kui olemas on hea ja maitsev sidrun, ingver ja mesi ning veelgi parem ja maitsvam uni. ilmselt on tänapäeval kõigil kogu aeg nii paganama kiire, et isegi haige ei mallata korralikult olla.
noh, see selleks.
eelmisel suvel mihkel muti elulooraamatute sarja lugedes tuli välja, et austatud kirjaniku organism ei lagunda piimasuhkrut. ja et kui ta piimatooteid tarbib, siis hakkab kõht valutama ja nii edasi. kummalisel kombel olin just enne raamatu kättevõtmist jogurtit või pudingit või midagi sellist söönud ja kõhus veidi keeras (tegelikult keerab mul seal pidevalt midagi, vahepeal on mul tunne, et olen juba viimased kolm aastat rase). mutt aga tegi mulle selgeks, et ka mul on see tore ja popp haigus nimega laktoositalumatus. ja mina arvasin, et olen õnnistatud heade geenidega.
siis aga tuli välja, et laktoositolerantsus on geenimutatsioon ja mida kaugemal elavad inimesed ekvaatorist, seda rohkematel see on. me talume piima, sest olime karjakasvatajad ja vajasime seda, et elus püsida jne. lõunamaades on aga laktoositalumatus pea 90 protsendil inimestest. olen isegi tähele pannud, et seal eriti piima ei jooda, nad saavad oma kaltsiumi vist kuskilt mujalt kätte. siin aga on raske ilma hakkama saada juba sellepärast, et laktoosivabad tooted on märksa kallimad ja üleüldse on sojapiim üks veider värk.
nojah, see kah selleks.
kuskil kuu aega tagasi oli mul elu kõige hullem kõhugripp. lähemalt ma vist selgitama ei hakka, aga ehk aitab võrdlusest pärast kuuepäevast joomingut tabava pohmelliga (mitte et ma teaks, mida see täpselt tähendaks). tühja need sajad-miljonid-detsiljonid külmetusviirused, mis mul olnud on, see gripp oli lihtsalt RÕVE. tajusin iga oma seedeelundit kui täiesti katkist mehhanismi, mis mõne aja pärast ilmselt üles ütleb. viis päeva söömata hanna linda muutus lõpuks kurjaks ja kurvaks ja otsustas, et aitab sellest meditsiini vihkamisest ja tuleb minna arsti juurde. et äkki elab mu sees hoopis lihasööjabakter või mõni vahva maksalutikas või hoopis kõhu-uss tõnis. et äkki pole mu pidevas südamepahas süüdi vaid laktoositalumatus.
täna võtsin kätte ja panin endale perearsti aja kinni.
rõõmuga.
pärast selle pika jutu kirjutamist tunnen end kui vanainimene, aga
te ju peate ometi aru saama, et ma korraldasin just nüüdsama oma peas revolutsiooni. ei tea küll, kas umbusaldus kunagi usalduseks üldse muutub (liialt palju halbu kogemusi arstidega), aga vähemalt saan ma teada, kas mu sees toimetab mõni hälvik-parasiit või mitte.
teadmatus ei ole ju ometi õnnistus.
