üsna õilis tunne on juba neljandat päeva järjest pärispeal sibulat, küüslauku, kartulit ja muud kraami hakkida, austatud pooleteistkuusele, 60-sentimeetrisele kiur korbile erinevatest tähenduseta sõnadest koosnevaid laule laulda ja ta pisikesi käsi patsutada, esimese ülikooli esimese semestri viimane essee valmis kirjutada (seekord siis ilma ühegi viite või tsitaadita, sest räägib peaasjalikult mu sõpradest ja minust endast) ja lasteraamatuid ja kirjanduskriitikat lugeda. viimased viis aastat on mind jaanuari lõpus puuduliku unerežiimi ja liigsete koolitükkide tõttu alati suuremat sorti kassiahastus vallutanud, aga sel talvel pole mul tunnetki, et asi sinnapoole kalduks. ei tea, kas elan butafoorias ja/või omaenda peas, aga suisa naljakas on mõelda, et veel aasta tagasi ärkasin kell seitse viisteist, et kooli loivata, ja jõudsin koju kell seitseteist kolmkümmend, et “maahaiglat” vaadata ja seejuures veel pidevalt väga segaduses olla. ma ei väsi kordamast (ega inimesi selle jutuga tüütamast), et tallinnast ära kolimine on päris kindlalt kõige õigem asi, mis ma üldse kunagi teinud olen. pole vahet, kas ma olen universitas tartuensises pettunud või mitte, aga hetkel loon ma oma olevikku suurima entusiasmiga, mis mul kunagi olnud on. meri jäätub ja kõik on kirev.