just give me some time to light my seagull: 3. osa

olen maailma kõige laisem inimene maailmas ja pole viitsinud reisi kolmanda osa postitusega tegeleda. noh, täna olen veidi asjalikum kui eile, mässasin piltidega ära ja nüüd püüan mingeid sõnu nende juurde välja mõelda.

pärast esimest jaanuari ei võtnud mina esimese kolme päeva jooksul suurt midagi ette, kuna ma “kirjutasin” eesti kirjanduse ajaloo esseed. hui kirjutasin, kui aknast paistis maailma võimsaim vaade ja õhus oli 33 soojapügalat. isegi kardinatest ja õhukonditsioneerist ei piisanud, et mõtteid tagasi tuua. nojah. ühel õhtul läksid teised galeriidesse ja kuskile kaugele restorani sööma ja mina sain l õ p u k s ometi endale ise oma toidu valmis teha. üle saja aasta. ja oi, kuidas ma seda lihavaba kulinaariaimet nautisin!

trühvlipasta mineraalveega. t-ä-i-u-s-l-i-k!

järgmisel õhtul läksime külla endistele serblastele, praegustele üpris heal elujärjel ameeriklastele, kes kuus aastat tagasi armusid sealsesse ümbrusesse täielikult ära ja otsutasid endale mäe otsa maja ehitada. mägi mäeks - see polnud meie pirakamatest küngastest just suurem, aga oiiiiii, milline vaade sealt avanes!

bassein sulas ookeaniga ühte…

mu lemmiktegevus vist ongi otse päikesesse vahtimine ja hiljem silmade kinni pigistamine ja mustade täppide nägemine

seal paremal pool mägede juures elab sean connery, kes pidavalt päriselus üpris ebameeldiv inimene olema

järgmisel õhtul käisime klassikalist muusikat kuulamas ja miskises ulmeliselt hipis prantsuse restoranis söömas.

uujee uuvee. kana oli hea!

hommikul olime unised, aga õnnelikud ja alustasime kõikide pakkide ja kingitustega sõitu montevideo ja seejärel sisemaa poole. montevideo oli küll väga kena arhitektuuriga, aga samas kordategemata ja jube unine linn, kus rahalunijad sind isegi autos rahule ei jätnud.

nende vaskratsanik, rahvuslik sümbol

hiiglaslik angaar täis grillirestorane ja…

…valgeid turiste.

seejärel läksime kohalikku veiniistandusse, mis polnud küll kõige suurem, aga see-eest väga mõnus ja kodune. mõtlesin, et kui lähiajal üldse kuskile tööle minna, siis säärasesse kohta. 

need autod olevat täiesti töökorras!

haapsalu

minu tulevane elu jee

esimene pilt sarjast OUMAIGAAD MAAGILINE TOIT

teine pilt, ühtlasi viimane pilt sarjast OUMAIGAAD MAAGILINE TOIT

pärast einet lamasin murul ja tundsin, et olen täpselt õiges kohas täpselt õigel ajal. õnneks jõuti mind ka teolt tabada.

krõõpa ja ta ema

krõõpa ja ta uus sõps sandra, kes, muide, lõpetas cambridge’i magistriõppe võrdlevas kirjandusteaduses magnum cum laudega ja seejärel astus chicago ülikooli psühholoogia doktorantuuri. mõned inimesed on osavad kui teised, pole midagi parata…

kõhud täis, sõitsime ööbimispaika, milleks oli üks talu keset põlde ja heinamaid. sain jälle ilusast ümbrusest ja kodustest inimestest kreepsu, ratsutasin (MINA JA HOBUSED HEA NALI) ja sõõõõõiiiiiiin ja lebotasin võrkkiiges…

selline tuba mul oligi! sain kahel voodil korraga pikutada, jee

pööraselt targa näoga koerakutsikas

pööraselt hea tunne

kätte jõudis reisi viimane päev, laupäev. sõitsime coloniasse, mis meenutas mulle lahesopikeste ja kitsaste tänavate pärast haapsalu. seal ma pilte ei teinud, sest mu aparaadi aku sai kahjuks tühjaks.

õhtul sõitsime buenos airesesse. laeva istusime kell 23:30 ja kohale jõudsime ka 23:30. hoidsime aega kõvasti kokku, aga olime sellegipoolest surmavalt väsinud, kui lõpuks “koju” jõudsime. hommikul oli vaja aegsasti üles ärgata, et kohvrid ümber pakkida, takso leida ja lennujaama jõuda. õnneks läks tagasilend väga sujuvalt, magama ma muidugi ei jäänud ning kirjutasin selle asemel esseed. avastasin, et peale raamatukogu ja pärispea on lennuk parim koht töötamiseks, sest seal ei ole internetti ja muid häirivaid faktoreid.

öine tallinn tervitas meid jäise külmuse ja töllakaga taksojuhiga, kes oli harjumatult vait. lõunas nad ju muudkui jutustavad ja jutustavad, hoolimata sellest, kas me saame midagi aru või mitte. samuti oli veider tippi mitte jätta.  

ausalt öeldes ma pole reisile eriti mõelnud. miks? sest ma ei taha tagasi minna, vähemalt mitte praegu. olen absoluutselt nõus, et see oli mu elu üks vägevamaid ja huvitavamaid ja ainulaadsemaid kogemusi ja euroopa pole absoluutselt nagu lõuna-ameerika, aga teate, sealolles pole see midagi põrutavat, sest inimene harjub paganama kiiresti. hispaania keel on minu jaoks alati eriline tundunud, aga pärast reisi on see keel nagu iga teinegi. ühesõnaga: lõuna õpetas mulle, et isegi, kui siin külmas eestis mõelda, kui teistmoodi seal kõik on, ei vasta see tõele, sest inimesed on igal pool täpselt samasugused, toimetavad vaikselt ja püüavad kuidagi ära elada. keskkond on see, mis erineb, aga mõtted ja probleemid on üldiselt samasugused. ja iseenda eest ei anna põgeneda. mitte kunagi.

aga üldiselt olen ma rahul, et sain oma müüdid purustatud ja lõuna-ameerika ära nähtud. kui teil tekib kunagi võimalus sinnakanti minna, siis ärge jätke uruguaid vahele. ma usun, et igaühe jaoks on seal midagi - kellele ilusad inimesed (enamik on pooleldi silikoonist, mis on nende jaoks täiesti normaalne), kellele hea toit, kellele lõpmatusse looklevad rannad, kellele vaimustav kliima, kellele iselaadsed külakesed. mulle jääb see kõik elu lõpuni pähe kumama ja igal pool saatma. iga reis teeb inimese siseilma vähekene värvilisemaks ja rikkamaks ja mul on tunne, et praegu lokkab minu omas suisa troopika.