meri on jääs

ja mul pole uiske

see on minu sõber silvia. ma kirjutasin temast oma viimase essee. ta mängib minu elus üsna suurt rolli. kui mul silviat ei oleks, ei teaks ma, kuidas õigusteaduskonnas asjad käivad. samuti poleks mul kolmapäeva õhtul kell üheksa kedagi teed jooma (=nõusid pesema) kutsuda. aga antud pildil on meil käes järgmised raamatud: z-tähega autori “klatšimoorid” ja mihkel muti “elukott”. meile meeldib igasugune kirjandus. ma lugesin mõlemad teosed läbi.

pildi tegi taaskord minu sõber ann

see olen jälle mina ise. pean tõdema, et olen natuke edev inimene, aga sellest pole midagi, sest seda te teadsite juba enne.

pildi tegi taaskord minu sõber ann

see olen mina ise. teen puuviljasalatit. pean tõdema, et siinsed puuviljad ei maitse üldse nii hästi kui lõuna-ameerika omad. milline üllatus! aga siiski pean haapsalu kaubamaja valikut kiitma. salat tuli väga hea.

pildi tegi taaskord minu sõber ann

see on taaskord minu sõber paul, kes mängib mudelautoga, mille tõin talle uruguaist. ta oli selle kingituse üle väga õnnelik ning valmistas oma entusiasmiga meile palju lõbu.

pildi tegi taaskord minu sõber ann

see on minu sõber paul. tema on selline poiss, kellele meeldib palju makarone süüa, pinksi mängida ja üllatusi valmistada. ükskord pani ta mu mälupulgale ühe toreda filmi, kus oli palju toredaid paljaid tüdrukuid sees. ma arvan, et ma ei saaks ilma paulita hakkama (tal on hea kondine õlg, millel nutta). ega tema ilma minuta ka ei saaks (olen ta õppenõustaja).

pildi tegi minu teine sõber ann, kes õpib šotimaal fotograafiat, aga võiks selle asemel bfmi minna, sest siis ta oleks kogu aeg meie lähedal, mis valmistaks meile kõigile jube suurt rõõmu.

üsna õilis tunne on juba neljandat päeva järjest pärispeal sibulat, küüslauku, kartulit ja muud kraami hakkida, austatud pooleteistkuusele, 60-sentimeetrisele kiur korbile erinevatest tähenduseta sõnadest koosnevaid laule laulda ja ta pisikesi käsi patsutada, esimese ülikooli esimese semestri viimane essee valmis kirjutada (seekord siis ilma ühegi viite või tsitaadita, sest räägib peaasjalikult mu sõpradest ja minust endast) ja lasteraamatuid ja kirjanduskriitikat lugeda. viimased viis aastat on mind jaanuari lõpus puuduliku unerežiimi ja liigsete koolitükkide tõttu alati suuremat sorti kassiahastus vallutanud, aga sel talvel pole mul tunnetki, et asi sinnapoole kalduks. ei tea, kas elan butafoorias ja/või omaenda peas, aga suisa naljakas on mõelda, et veel aasta tagasi ärkasin kell seitse viisteist, et kooli loivata, ja jõudsin koju kell seitseteist kolmkümmend, et “maahaiglat” vaadata ja seejuures veel pidevalt väga segaduses olla. ma ei väsi kordamast (ega inimesi selle jutuga tüütamast), et tallinnast ära kolimine on päris kindlalt kõige õigem asi, mis ma üldse kunagi teinud olen. pole vahet, kas ma olen universitas tartuensises pettunud või mitte, aga hetkel loon ma oma olevikku suurima entusiasmiga, mis mul kunagi olnud on. meri jäätub ja kõik on kirev.

scotpilgrim:

mina ja mu staarblogijatest sõbrannad

me kiirgame armastus(es)t

aikänrileit

(Source: litmajorlemur)

Ood Haapsalule

Ja noh,
kõik lähevad Niines maha
sest seal tegelikult ongi pärisbussijaam
kollased, roosad ja helerohelised puumajad
vilksatavad aknaist mööda

Rannarootsi keskus, Pizza Grande ja Takko Fashion
maja nr 76,
mis nali see on, ma ei usu,
et Tallinna mnt-l ridamisi nii palju kodusid on
bussis helises kellelgi telefon
kohalik kangelane Jaan Lehepuu laulis nagu üksindusest

tüüp, sa käid 12. klassis
ja elad mereäärses linnakeses Ida-Euroopas
ja isegi Marquez kirjutas üksindusest

konnatiik ja koolikoridorid
Tallinna 99 km, Tartu neli korda rohkem
tahaks ära
HKHK pole variant, Haapsalu kolledž ka mitte

puumajad, võrkpitsidega rõdud,
promenaad, pumatisai, peod vanades aulates
Kaubamaja, Rimi, Säästumarket, Kastani pood

lõpuks saab ikkagi küllalt,
kuigi kodu on alati kodu
Isegi Mihkel Mutil on siin aed
ja maja
nägin teda ükskord Tallinna vanalinna Rimis süüa ostmas
tal oli soni peas ja mõtlik pilk silmis

Taeblas pole Mutti ega kanu
kool on hoopis, mis varsti kinni pannakse
Eesti maakohad sulguvad endasse
nagu siilid või merekarbid

Sa oled klassi kuningas,
kui sa oma aju vähegi otstarbekalt kasutad
sust loodetakse palju
nagu väikelinna priimustest ikka loodetakse
„Ah, tema lõpetab kullaga ja läheb arsti õppima.“

Hundinuiad kraavipervetel
Priguldi palkidest bussipeatused
see linn pöörleb ümber oma telje
nagu iga teine väikelinn Eestis

kellegi elu on ikka nagu seebikas
keelatud armatus ja nii edasi

kilekottidega pensionärid bussipeatustes
kõigest väest nooruslikud keskealised naised
kes räägivad terve tee pealinnast kodulinna
Facebookist ja meestest

õpilased, õpetajad
ja need, kes kuskilt kaugelt korraks koju tulevad,
et imetleda täistuubitud külmkappi
ja naerda vahetunnis majade vahel
suitsukimuvaid kunagisi koolikaaslasi
see on nii imelik, et elu läheb ikka edasi,
isegi, kui sind ennast seal enam ei ole

Vaiko laulis, et väikeste linnade mehed, naised ja lapsed
on lollakad
ma ei ole Haapsalust
väga paljud mu sõbrad aga on
ja ma püüan ikka mõistatada,
kuidas nende päritolu nende isiksust mõjutanud on

Aga ma arvan, et inimesed
on tegelikult igal pool samasugused
Pole erilist vahet, kus nad oma keskhariduse omandasid,
kas nad mängisid väiksena
tukikat, ukakat või hoopis trifaad,
kas nende lumi pakib või jääb kokku
kas nende aknaist paistab öine Kalamaja või öine Uuemõisa

lõppude lõpuks pole mingit vahet, kust sa oled
pärast 12 aastat saab ikka kõrini koolist, linnast, kõigest
vahel vanade klassikaaslastega kõrtsus istudes on tore
meelde tuletada kunagist inglise keele õpetajat
ja ülikeerulisi matatunde
ja raamatukogus istumist
muidugi on tore

aga praegu on kätte jõudnud uus ajastu
uus puhas leht, mis triiki täis sodida
ja siin mängib rohkem rolli see, k e s sa oled,
mitte kust sa oled

Tallinna buss sõidab ikka Ristilt läbi
Pärispea buss sõidab ikka Loksalt läbi
Et saada Lepiku tänavale, tuleb ületada Kroonuaia

Kõik on üks ja sama
khakivärvi joped
vallavalitsuse hoone
kelgud ja lumi ja
inimesed

aga ma mõtlen endiselt

miks ometi on hea hulk mu sõpru
ühest mere-, muda- ja kaltsukaparadiisist nimega Haapsalu

(24.01.2012)

"So many people live within unhappy circumstances and yet will not take the initiative to change their situation because they are conditioned to a life of security, conformity, and conservatism, all of which may appear to give one peace of mind, but in reality nothing is more damaging to the adventurous spirit within a man than a secure future. The very basic core of a man’s living spirit is his passion for adventure. The joy of life comes from our encounters with new experiences and hence there is no greater joy than to have an endlessly changing horizon, for each day to have a new and different sun."

(Source: cavaes)

2012 muusikahoroskoop (tänks, madli)

1. Kuhu ma olen jõudnud aasta 2012 alguseks?

Vaiko Eplik - Moonaliisa

mul on selline kõikehõlmavalt positiivne vibe peal, mis ei sunni mind otseselt midagi tegema, aga annab energiat kulgemiseks ja toimetamiseks.

2. Aasta 2012 põhiülesanne?

Real Estate - Barely Legal

I should’ve worked much harder
I should’ve just not bothered
I never show up on weekdays
Something that you learned yesterday

mis sest, et ma olen viimase kahe kuu jooksul rohkem õppinud kui 11.-12. klassi jooksul kokku ja ka tulemused näitavad seda, tean, et ma olen võimeline palju enamaks.

3. Eneseteostus aastal 2011. Minu „mina“ 2012 aastal:

Malcolm Lincoln - Loaded with Zoul

okei, ma võtan tõesti kõike liialt kirglikult ja saan selle tõttu kogu aeg haiget ja nii edasi, aga asju pole üldse mõtet ilma hingeta teha, arvan ma

4. Rahaasjad aastal 2012:

The Beatles - The Fool on the Hill

………. pealkiri räägib enda eest

5. Sugulased ja naabrid 2012 aastal:

Beach House - Take Care

naabritest on üsna poogen (v.a nendest, tänu kellele uruguai-sõit üldse võimalikuks sai), aga oma uute pisikeste jõngermannidega kavatsen ma küll palju-palju-palju aega veeta

6. Kodu aastal 2012:

Nick Drake - Pink Moon

pink moon oli esimene lugu, mida ma tartusse kolides kuulasin. pink moon on orbiit, mille ümber ma emajõe ateenas linnas tiirlen, kus ma tunnen ennast peaaegu sama hästi kui utlibi salasoppides.

7. Armastus aastal 2012:

 Vaiko Eplik ja Eliit - Armastus päästab maailma

VAID SINU JAOKS ON KUSKIL KEEGI HEA

julgen uskuda, et äkki siiski on tõesti jah

8. Tervis aastal 2012:

Modest Mouse - Float on

we’ll all float on OK

juba kolmandat aastat olen nii hirmus, et ükski haigus peale nohu ei tule mind tülitama. oma rolli mängib ka igapäevane ingveritee.

9. Partnerlus aastal 2012:

Tame Impala - Solitude is Bliss

saan omaenda arunatukesega ise hakkama ja koostööd inimestega, keda ma eelnevalt ei tea, ei oska endiselt teha. loll pea on ihu nuhtluseks, aga üksi on pagana hea olla.

10. Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks aastal 2012:

!!! - Myth Takes

midaiganes

11. Reisid aastal 2012:

LCD Soundsystem - Home

ma ei lähe veel niipea kuskile, kodus on ka hea

12. Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2012:

The Dead Weather - I Feel Strange

I feel strange, can you help me, I’m a little lost these days

kui ma hakkan oma tulevaste ja praeguste kohustuste peale mõtlema, ei tule asjast midagi välja ja ma püsin paigal nagu katkine igiliikur

13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2012:

LCD Soundsystem - All my Friends

where are your friends tonight?

genklubis pinksi mängimas. arvatavasti.

14. Saladused, aga ka protsessid minu alateadvuses, mida ise ei tunneta aastal 2012:

Panda Bear - Slow Motion

taga kuklas toimuvad kogu aeg mingid kahtlased revolutsioonid ja pralled, millest ma aru ei saa ja mis mulle hilinemisega kohale jõuavad 

15. Kuhu olen jõudnud aasta 2012 lõpuks?:

New Order - Age of Consent

tahaks endaga rahujalale jõuda. viimaks. harmoonias püsida.

just give me some time to light my seagull: 3. osa

olen maailma kõige laisem inimene maailmas ja pole viitsinud reisi kolmanda osa postitusega tegeleda. noh, täna olen veidi asjalikum kui eile, mässasin piltidega ära ja nüüd püüan mingeid sõnu nende juurde välja mõelda.

pärast esimest jaanuari ei võtnud mina esimese kolme päeva jooksul suurt midagi ette, kuna ma “kirjutasin” eesti kirjanduse ajaloo esseed. hui kirjutasin, kui aknast paistis maailma võimsaim vaade ja õhus oli 33 soojapügalat. isegi kardinatest ja õhukonditsioneerist ei piisanud, et mõtteid tagasi tuua. nojah. ühel õhtul läksid teised galeriidesse ja kuskile kaugele restorani sööma ja mina sain l õ p u k s ometi endale ise oma toidu valmis teha. üle saja aasta. ja oi, kuidas ma seda lihavaba kulinaariaimet nautisin!

trühvlipasta mineraalveega. t-ä-i-u-s-l-i-k!

järgmisel õhtul läksime külla endistele serblastele, praegustele üpris heal elujärjel ameeriklastele, kes kuus aastat tagasi armusid sealsesse ümbrusesse täielikult ära ja otsutasid endale mäe otsa maja ehitada. mägi mäeks - see polnud meie pirakamatest küngastest just suurem, aga oiiiiii, milline vaade sealt avanes!

bassein sulas ookeaniga ühte…

mu lemmiktegevus vist ongi otse päikesesse vahtimine ja hiljem silmade kinni pigistamine ja mustade täppide nägemine

seal paremal pool mägede juures elab sean connery, kes pidavalt päriselus üpris ebameeldiv inimene olema

järgmisel õhtul käisime klassikalist muusikat kuulamas ja miskises ulmeliselt hipis prantsuse restoranis söömas.

uujee uuvee. kana oli hea!

hommikul olime unised, aga õnnelikud ja alustasime kõikide pakkide ja kingitustega sõitu montevideo ja seejärel sisemaa poole. montevideo oli küll väga kena arhitektuuriga, aga samas kordategemata ja jube unine linn, kus rahalunijad sind isegi autos rahule ei jätnud.

nende vaskratsanik, rahvuslik sümbol

hiiglaslik angaar täis grillirestorane ja…

…valgeid turiste.

seejärel läksime kohalikku veiniistandusse, mis polnud küll kõige suurem, aga see-eest väga mõnus ja kodune. mõtlesin, et kui lähiajal üldse kuskile tööle minna, siis säärasesse kohta. 

need autod olevat täiesti töökorras!

haapsalu

minu tulevane elu jee

esimene pilt sarjast OUMAIGAAD MAAGILINE TOIT

teine pilt, ühtlasi viimane pilt sarjast OUMAIGAAD MAAGILINE TOIT

pärast einet lamasin murul ja tundsin, et olen täpselt õiges kohas täpselt õigel ajal. õnneks jõuti mind ka teolt tabada.

krõõpa ja ta ema

krõõpa ja ta uus sõps sandra, kes, muide, lõpetas cambridge’i magistriõppe võrdlevas kirjandusteaduses magnum cum laudega ja seejärel astus chicago ülikooli psühholoogia doktorantuuri. mõned inimesed on osavad kui teised, pole midagi parata…

kõhud täis, sõitsime ööbimispaika, milleks oli üks talu keset põlde ja heinamaid. sain jälle ilusast ümbrusest ja kodustest inimestest kreepsu, ratsutasin (MINA JA HOBUSED HEA NALI) ja sõõõõõiiiiiiin ja lebotasin võrkkiiges…

selline tuba mul oligi! sain kahel voodil korraga pikutada, jee

pööraselt targa näoga koerakutsikas

pööraselt hea tunne

kätte jõudis reisi viimane päev, laupäev. sõitsime coloniasse, mis meenutas mulle lahesopikeste ja kitsaste tänavate pärast haapsalu. seal ma pilte ei teinud, sest mu aparaadi aku sai kahjuks tühjaks.

õhtul sõitsime buenos airesesse. laeva istusime kell 23:30 ja kohale jõudsime ka 23:30. hoidsime aega kõvasti kokku, aga olime sellegipoolest surmavalt väsinud, kui lõpuks “koju” jõudsime. hommikul oli vaja aegsasti üles ärgata, et kohvrid ümber pakkida, takso leida ja lennujaama jõuda. õnneks läks tagasilend väga sujuvalt, magama ma muidugi ei jäänud ning kirjutasin selle asemel esseed. avastasin, et peale raamatukogu ja pärispea on lennuk parim koht töötamiseks, sest seal ei ole internetti ja muid häirivaid faktoreid.

öine tallinn tervitas meid jäise külmuse ja töllakaga taksojuhiga, kes oli harjumatult vait. lõunas nad ju muudkui jutustavad ja jutustavad, hoolimata sellest, kas me saame midagi aru või mitte. samuti oli veider tippi mitte jätta.  

ausalt öeldes ma pole reisile eriti mõelnud. miks? sest ma ei taha tagasi minna, vähemalt mitte praegu. olen absoluutselt nõus, et see oli mu elu üks vägevamaid ja huvitavamaid ja ainulaadsemaid kogemusi ja euroopa pole absoluutselt nagu lõuna-ameerika, aga teate, sealolles pole see midagi põrutavat, sest inimene harjub paganama kiiresti. hispaania keel on minu jaoks alati eriline tundunud, aga pärast reisi on see keel nagu iga teinegi. ühesõnaga: lõuna õpetas mulle, et isegi, kui siin külmas eestis mõelda, kui teistmoodi seal kõik on, ei vasta see tõele, sest inimesed on igal pool täpselt samasugused, toimetavad vaikselt ja püüavad kuidagi ära elada. keskkond on see, mis erineb, aga mõtted ja probleemid on üldiselt samasugused. ja iseenda eest ei anna põgeneda. mitte kunagi.

aga üldiselt olen ma rahul, et sain oma müüdid purustatud ja lõuna-ameerika ära nähtud. kui teil tekib kunagi võimalus sinnakanti minna, siis ärge jätke uruguaid vahele. ma usun, et igaühe jaoks on seal midagi - kellele ilusad inimesed (enamik on pooleldi silikoonist, mis on nende jaoks täiesti normaalne), kellele hea toit, kellele lõpmatusse looklevad rannad, kellele vaimustav kliima, kellele iselaadsed külakesed. mulle jääb see kõik elu lõpuni pähe kumama ja igal pool saatma. iga reis teeb inimese siseilma vähekene värvilisemaks ja rikkamaks ja mul on tunne, et praegu lokkab minu omas suisa troopika.

"Don’t you know what’s so utterly sad about the past? It has no future. The things that come afterward have all been discredited."

VAJAN RESTARTI