kallis cv-keskus

mõnikord tabab mind hullus uurida näiteks utlibi töötajate nimekirja, et leida üles üks kindel nimi, kes minuga eelmisel aastal soome keeles käis, et uurida, kust ta pärit on ja milliseid stipendiume ta on saanud ja siis teada saada, et üks pliks mu proosateksti analüüsist sai ka sellesama stipendiumi, mis sest, et ta õpib veel bakas, on pärit saaremaalt, lõpetas ühe prestiižika tartu kooli kuldmedaliga, elab ühe soomlasest postdoktoriga tiigi tänaval ja teeb temaga bändi, mis esines eelmise aasta juunikuus genklubis, on google plusis sõber mu eesti kirjanduse ajaloo õppejõuga (ma ei saa aru, kust ta selle julguse võttis, mul oli omal ajal üpris piinlik oma eesti keele õpetajale fesaris friend request saata) ja nii edasi ja nii tagasi. ma tean kahtlemata liiga palju kasutuid fakte inimestest, kes mulle tänaval isegi tere ei ütle.

aga siis ma sattusin tartu ülikooli üliõpilasesinduse liikmete lehele, kust noh, nii ajatäiteks lugesin nende CV-sid (palun nüüd ja edaspidi hääldada lühendit CV eestipäraselt [tsee-vee], sest see tuleneb ju ladina-, mitte inglisekeelsest väljendist!) ja sain teada, et kõikidel maailma inimestel peale minu on arvestatav TÖÖKOGEMUS. olgu, üliõpilasesindusse ilmselgelt kipuvad veidi hakkajamad ja tublimad preilid ja härrad, aga isegi ilma selleta pean ma, pea norus, tunnistama, et mu elulookirjelduse varasema töökogemuse lahtris seisaks järgmine rida:

2010–2011 Tallinna Pimedate Ööde filmifestivali noorteprogrammi koostaja

ja ma ei saanud selle eest isegi raha!

noh, võib-olla lisaksin veel vabas vormis kirjutatud kokkuvõtte oma eelmise suve kogemusest soomes lapsehoidjana (tere, kallis tulevane tööandja, ma olin 2012. aasta juulikuus poolteist nädalat mathildedalis ja vahtisin üht 7-aastast, kes ei vajanud mingit vahtimist, vaid uut arvutimängu ja kellogseid hommikul ning spagette lõunal ja sain selle eest päris mõnusa summa, aga tegelikult lugesin ma need 10 päeva raamatuid ja vaatasin sarju) või kahest päevast paar aastat tagasi, kui ma pärispeal üht värskelt remonditud maja ehitustolmust puhastasin (ja selle eest oma papakeselt ka raha sain). olgu, ma käin praegu kirjandusmuuseumi keldris istumas ja vahingu kirju sorteerimas ja saan selle eest isegi ainepunkte ja nn erialase praktika kirja… ja tänavakunsti pildistan ka üles ja panen ühe rahvaluule lühivorme uuriva teadlasega sellest andmebaasi kokku, aga kõik see on lihtsalt tasuta tühitähi ju.

ausõna. ma pole oma elus päevagi õiget tööd teinud. ma pole isegi jäätist müünud. või ma ei tea, mõnes poes istunud. kõik teised minuealised paistavad juba kaugelt oma saja-aastase töökogemusega silma, aga ma saan uhkustada ainult sellega, et mul on mu arvenumber peas (221014734060, kui huvi tekkis….), ma saan lastega hästi läbi ja lugeda oskan ka. aga sellest ju ei piisa, kui ma näiteks täitsa juhuslikult tahaksin sel suvel millegi asjalikumaga kui pideva eneseanalüüsiga tegeleda.

no kuulge, ma saan augustis 21. aeg on suureks kasvada. aeg on raha väärtust tundma õppida. on aeg.